“Planet42 ja Jaak Roosaare tegevust ei tohi hinnata sama kiirelt, kui saadakse sündikaatinvestoriks”

Nimelt on raskustes idufirma Planet42 ja nimeka investori Jaak Roosaare tegevus väljaspool finantsjärelevalve perimeetrit tõstatanud huvitava diskussiooni.

Erinevaid arvamusi, hüüatusi ja artikleid lugedes tundub, et justkui oodatakse – kohe, kui keegi on saanud investeeringuga kõrvetada, peab kuskil olema kurjategija. Samas õigusriik nii ei toimi ja seda on ka kohtumenetlustest selgelt näha – pigem just keerukad valgekraede kuritegevust puudutavad asjad saavad õigeksmõistva otsuse.

Riigi funktsiooni täitvatel asutustel, eelkõige nendel, kes rakendavad jõudu, peab olema piisav kogus infot ja toimunud asjakohane analüüs enne, kui võetakse seisukoht – sellest võib sõltuda konkreetse inimese edasine elukäik.

Jah, ma olen kindel, et Planet42 ja Jaak Roosaare tegevust tulebki hinnata ja seda kindlasti ka tehakse. Aga seda ei saa teha sama kiiresti, kui saadakse sündikaatinvestoriks.

Edasi tekib küsimus, et kus olid riigiasutuste silmad, miks enne midagi ei tehtud? Ja see on selgelt küsimus, millist riiki me soovime – kas sellist, kus iga riigi asutus eeldab, et kõik kogu aeg rikuvad seadust, jälgitakse kõiki ja kõikjal, või äkki ikkagi mitte?

Kui riik tahab kõiki tegevusi jälgida, korrale kutsuda ja ideaalis ka enne rikkumist võimaliku rikkuja kinni panna, siis oleme liikumas hirmutavat teed pidi, kus kaovad paljud vabadused. See tooks kaasa ka vajaduse asutustele täiendava seadusliku mandaadi andmiseks.

Finantsinspektsiooni puhul on täna mandaat tegeleda eelkõige finantsjärelevalve subjektidega – ehk nendega, kellele oleme väljastanud tegevusloa, ning konkreetsete tegevustega, mille osas esitatakse meile taotlus, et saada luba või õigus. Igapäevast ennetust ja harimist teeme me oma artiklite, juhiste ja veebi fi.ee ning minuraha.ee kaudu.

Tänasest diskussioonist on üks asi puudu – avaliku sõna roll. Kas neid riske, mis kesises majandusolus ilmnevad, ikka kogu “investeerimistuhinas“ välja toodi?

Kui sirvida mõne aja taguseid sotsiaalmeedia postitusi või uudiseid, siis uudiskünnist pigem ei ületanudki manitsused või hoiatused investeerimisriskidele. Need tembeldati reeglina innovaatilise ja uuenduslikkuse piduriteks ning investeerimiskeskkonda segavaks.

Ühiskond ei pruugi seega olla lõpuni valmis aktsepteerima, et investeerimine on risk, lepingud tuleb läbi lugeda, teenused võivad olla keerukad ja puudutada mitmeid erinevaid territooriume maailmas ning erinevaid õiguskeskkondi. Samuti seda, et ilma selgust omamata, ei tohi tänases õigusriigis kedagi tembeldada kurjategijaks enne, kui asjad ei ole lõpuni selged.