Jaga:

Autorid: Kristel Härma, Signe Sillasoo • 14. mai 2020

Jaga:

Et tänases kriisiolukorras uusi lahendusi leida, tuleb uut moodi tegutseda. "Üks kõige parem koht, kuhu tulla ebaõnnestuma, on hackathon," sõnas Sass, lisaks annab see tema sõnul teadmise, et sellest eksimusest ei juhtu maailmas mitte midagi. "Suur hulk start-up´e, 90 protsenti, ei saa kunagi edukaks, kuigi nad proovivad veel ja veel. Samas sellest 10 protsendist, mis järgi jääb, saab nii mõnigi väga-väga edukaks," mainis ta. Sama kehtib ka ettevõtete sees uusi ideid ja lahendusi katsetades. Sassi hinnangul on juhtide kõige suurem väljakutse täna olla avatud kõikidele ideedele, mis võivad firmast välja kasvada.

Küsimustele vastab Ragnar Sass, iduettevõtja ja üks Garage48 asutajatest.

Kui olulised on praegusel kriisiajal hackathon´id, kus hästi kiiresti tullakse välja uute lahenduste ja prototüüpidega?

Nagu me näeme siis „Hack the Crisis´lt“ välja jõudnud lahendused aitava täna riiki. Ma arvan, et sa pead liikuma kiiresti. Sa pead kõik reeglid kriisiolukorras üle vaatama ja võib-olla osa neist kõrvale heitma. Selles mõttes on olulised.

Tihtipeale kannavad hackathon´id sõnumit, et lahendusi on võimalik hakata looma väga lühikese ajaga. Loomulikult tähendab see seda, et hiljem sa pead neid lihvima. Aga selle asemel, et kodus istuda…Või noh, kõik istuvadki kodus, vabandust! Selle asemel, et mitte midagi kodus teha või vaadata-lugeda uudiseid, Netflixi, võiks kaasa lüüa kusagil tiimides, kes otsivad lahendusi. Ma arvan, et see on väga oluline.

Kas see võiks praegu toimida ka laiemalt? Ettevõtted võiksid mõelda, kuidas väga kiiresti lahendusi leida, kuidas olla laiemalt kasulik, samamoodi inimesed kodudes?

Garaažist (Garage48 – toim.) on alguse saanud väga erinevad asjad. On olemas üks firma, kes keskendubki näiteks suurfirmadele ja sellele, kuidas seal teha hackathon´e. Minu teada Liis Narusk, kes on endine Garage48 liige, tegi online hackathon´i näiteks Eesti Energiale. Nii et teatud elemente saab väga edukalt kasutada nii suurfirmades kui ka igal pool mujal.

Ma arvan, et on oluline teha kokkulepe, et see aeg me võtame (firmas – toim.) fookuse ühele teemale. Kõik segavad asjad paneme kõrvale. Näiteks on ka Google'il endal olemas nädalane formaat, mis on selleks disainitud. Samamoodi olen ma ise pannud kokku programmi, kuidas aidata olemasolevaid firmasid nädala ajaga uuele level´ile (tasemele - toim.). Me tegime selle formaadi hiljuti täiesti ümber internetti ja töötus mega hästi.

Hackathon´i eripäraks on veel see, kuidas näidata tulemusi. Mis on tegelikult tulem lühikese ajaga? See peab olema numbriline, võrreldes, et sa näitad lihtsalt mingisuguseid slaide, et me tegime seda. (Oluline on – toim.) mitu klienti, mis on see lahendus, kuidas see töötab?

Kas on veel mõni nipp, kuidas hästi kiiresti innovatsiooni luua?

No ma arvan, et üks kõige olulisem asi on see, et õiged inimesed on laua ümber. Ehk siis praegu, kui neid üritusi teha, siis on vaja tegelasi, kellel on kogemus. Ma arvan, et lühikese ajaga on oluline ka paika panna väga konkreetsed eesmärgid, reeglid ja sisend. Kui lihtsalt hakata jooksma, teadmata, kuhu sa jooksed, siis ei jõuagi kuhugi kohale. Mida selgemad on eesmärgid enne ürituse algust, seda parem on nendeni jõuda.

See paneb paika selle, et kui me tahame teha näiteks mobiiliäppi, siis mis selleks vaja on. Kui me tahame jõuda saja kliendini, siis kus need kliendid on, kus me saame nendega rääkida. Framework (raamistik – toim.), nagu me ütleme inglise keeles, on oluline paika panna.

Selles mõttes on tänane kriis huvitav, see annab võimaluse meil kõigil üle vaadata valgelt paberilehelt oma olemasolevad ärimudelid. Vaadata, kui palju nad tegelikult täna uuele olukorrale on kohandatud ja teha vahel ka väga valusaid muudatusi selleks, et firmad pikaajalist suudaksid olla finantsiliselt edukad. Loomulikult on see kriis väga koormav enamikule ettevõtetele maailmas, aga on olemas ka vastupidiseid näiteid. Näiteks eile ma rääkisin ühe Ukraina firmaga, mis on viimase kuu aja jooksul oma käivet kasvatanud kaks korda.

Kuidas lahti saada hirmust, et ma võin ebaõnnestuda, kui ma hakkan nüüd kiiresti tegutsema ja võtan võib-olla natuke rapsides vastu täiesti suunda muutvaid otsuseid?

Start-up-maailma esimene õppetund on see, et me teeme iga päev vigu. Need vead ei tohiks olla fataalsed, kujundlikult öeldes. Kui me räägime suuremate firmade hirmust, siis suurematel firmadel on alati võimalik luua väikseid rakukesi või anda ühele tiimile põhimõtteliselt vabadus ja võimalus eksida. Ja mõeldagi seejuures läbi, kui nad eksivad, siis mida see meile tähendab. Sellel on mingisugune rahaline number taga, aga et me saame seda endale lubada. Et teha innovatsiooni, on vaja aru saada, et suur hulk nendest (katsetustest - toim.) ebaõnnestuvadki.

Üks kõige parem koht, kuhu tulla ebaõnnestuma, on hackathon. Mitte midagi ei juhtu sellest maailmas. Põhiline asi, mis hoiab tagasi suuremate ettevõtete innovatsiooni, on see, et nad kardavad. Kui seda kokkulepet ei saa, siis ei saagi innovatsiooni teha.

Suur hulk start-up´e, 90 protsenti, ei saa kunagi edukaks, kuigi nad proovivad veel ja veel. Samas jällegi sellest 10 protsendist, mis järgi jääb, nii mõnigi saab väga-väga edukaks. Täna, kus sisuliselt kõik on pea peale pööratud, arvan ma, et kaotada justkui ei olegi midagi. Võikski pakkuda, et proovime midagi täiesti uut, halvemaks ikka minna ei saa.

Kui võtame Pipedrive´i enda, siis Pipedrive liikus alguspäevadel samamoodi hackathoni-formaadis. Kuna meil oli alguses minimaalselt kapitali, näpuotsaga. Meil oli oma päevatöö, aga õhtuti ja tihtipeale ka nädalavahetusel me võtsime vabaks ja tegime toodet edasi. Pipedrive´i ei saa küll lugeda garaaži (Garage48 - toim.) edulooks, vaid heaks näiteks, kuidas me alguses tegime tootearendust selliste 48tunniste sprintidena. Jah, me magasime ka vahepeal. Me avastasime, et hea uni on ikkagi tulemuse mõttes väga oluline, aga põhimõtteliselt see oli see, kuidas me alguses liikusime.

Me jätkuvalt korraldame Pipedrive´i sees hackathon´e, ka online´s. Et Pipedrive´l on kontorid üle maailma, siis me oleme teinud selliseid asju juba ka varem, enne kui see kriis kätte jõudis, et leida need inimesed, kellel on täna need uued ideed. Ma arvan, et ka olemasolevatel firmadel peaks olema avatus sellele, kuidas ärksatel inimestel su firmas oleks võimalik välja tulla ideega. Anda neile võimalik seda testida, proovida ja vaadata, mis edasi saab.

Kas suurtes firmades peaks sellist innovatsiooni algatama töötajad ise või peaksid ikkagi juhid seda rohkem suunama?

Ma arvan, et see peaks toimuma mõlemalt poolt. Kui juht siin kaasa ei aita, siis loomulikult see inimene läheb ära. Ma arvan, et kõige suurem tänane väljakutse juhtidele on olla avatud kõikidele ideedele, mis täna võivad firmast välja kasvada. Kui juhid seda pärsivad, siis inimene leiab selle teise koha, kus seda teha. Ma arvan, et see hakkab pihta väga konkreetsete signaalidega juhtkonnast. Kindlasti ei tohiks inimesed ennast tagasi hoida, peaksid ärksad olema ja oma ideed välja ütlema.

Kui hackathon´idel juht ise ei ole tiimis, siis mina sellesse ei usu. Näiteks üks huvitav asi, mis võib-olla on teadmata, et Garage48 esimesel hackathon´il oli üks vapustav tiim, kus olid inimesed nagu Ahti Heinla, Jaan Tallinn, kes on teatavasti mõlemad Skype´i co-founder´id (kaasasutajad - toim.), aga ka Martin Villig. Nad ei olnud seal tiimliiderid, nad tegid mingisuguseid oma fokuseeritud asju.

Ma arvan, et tänasel päeval on see, kuidas juhid sellest (kriisist – toim.) läbi lähevad, kuidas nad näitavad eeskuju, kriitilise tähtsusega.

Pikemalt kuula saadet "Läbilöök", kus 10. aastaseks saanud Garage48st räägivad Garage48 praegune juht Mari Hanikat ning Garage48 iduettevõtjatest asutajad Jüri Kaljundi, Ragnar Sass, Rain Rannu ja Priit Salumaa.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega - telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!