Autorid: Rene Rumberg, Kristel Kont • 5. august 2021

Meediakunstnik Chris Hales: tehnoloogia potentsiaal liigub pidevalt eest

Meediakunstnik Chris Hales.
Autor: Erakogu

Alates 1990. aastatest on meediakunstnik Chris Hales loonud interaktiivseid filmiinstallatsioone ja etendusi, mida on näidatud kogu maailmas. Tema praegune huvi on kohandatud film, kus kasutajaandmed (video- ja häälsalvestus, selfie või sõnumid) lisatakse humoorikal moel lühifilmi, pakkudes igale kasutajale isiklikku filmikogemust.

Viimastel aastatel on Hales õpetanud meediakunsti tudengeid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja käivitanud Lätis praktikapõhise meediakunsti doktoriõppe programmi.

FoundME.io toetajad:

Valdkond, milles Chris Hales tegutseb on pidevas muutumises. "Bill Viola, kes on ilmselt ajaloo tuntuim videokunstnik, on öelnud, et teda häirib, et niipea, kui hakkad tehnoloogiaga eksperimenteerima, nihutatakse väravapostide asukohta," sõnas Hales meediast ja tehnoloogiast rääkides. "Kunstnikel ei õnnestu kunagi tehnoloogia potentsiaali tõeliselt välja selgitada, sest see liigub pidevalt eest. Olen seda ise kogenud," lisas ta.

Küsimustele, kas isikupärastatud Hollywoodi hittfilmid on järgmine suur muutus, mis on tulemas, kuidas meedia saab aidata ravida haavu ja ületada ühiskondlikke lõhesid ja takistusi või milline saab olema järgmine suur areng inimese-arvuti liideste maailmas, loe intervjuust.

Küsimustele vastab meediakunstnik Chris Hales:

Sa oled olnud meediatööstuses tegev 1990. aastatest. Kui sa mõtled tagasi algusaegadele meediakunstnikuna, kas kujutlesid, milline näeb valdkonna tulevik välja? Kas mõned neist fantaasiatest on reaalsuseks saanud?

Lihtne vastus on, et ma ei oleks osanud seda ette kujutada. Asjad muutuvad nii tihti, et mul pole olnud võimalust tulevikule mõelda. Olen lihtsalt püüdnud ajaga kaasas käia. Ja see on olnud põnev, aga ka natuke tüütu. Täpsustan pisut, mida silmas pean.

Kui 90ndatel valdkonda tulin, püüdsin samal ajal kõike teha – magistriõpingud, töö ülikoolis, tehnoloogia loomingulise kasutuse edendamine. Ma pole kindlasti visionäär ega meediafilosoof, olen olnud pigem praktiline. Üritan rakendada olemasolevat – kasutada seda nii oma loomingus kui anda teadmisi õpilastele edasi.

Kui õpetamist alustasin, olid asjad, nagu multimeedia graafiline kujundamine ja ettevalmistamine (desktop publishing), veel päris uued. Apple Mac muutis seda. Mind inspireeris Quicktime, digitaalne videotehnoloogia, mis varem oli olnud väga ligipääsmatu. See võimaldas mul esmakordselt töötada videoga. Aga niipea, kui ühe asjaga ära harjud, tuleb midagi uut peale. See on nagu pidev lainetel surfamine, ainult et sa keskendud rohkem suurte lainete eest põiklemisele ja lihtsalt üritad vee peal püsida.

Viimasel ajal on kuum teema olnud andmete visualiseerimine. Hetkel pakub mulle suurt huvi tehisintellekti kasutus – loominguline tehisintellekt ja masinõpe. Ma ei usu, et oleksin osanud midagi sellist ette kujutada. Teisalt näiteks 3D või isegi VR – tundub, nagu need oleksid alati olemas olnud.

Bill Viola, kes on ilmselt ajaloo tuntuim videokunstnik, on öelnud, et teda häirib, et niipea, kui hakkad tehnoloogiaga eksperimenteerima, nihutatakse väravapostide asukohta. Kunstnikel ei õnnestu kunagi tehnoloogia potentsiaali tõeliselt välja selgitada, sest see liigub pidevalt eest. Olen seda ise kogenud.

Nõustun sinuga tehnoloogia ja selle kiire arengu osas. Vaid aasta eest avastasin äpi, millega gif-ile või meemile oma nägu lisada. Täna võin endast pilti teha ja panna ennast või keda iganes “I’m a Barbie girl” hitti laulma. Kas pole pöörane, mida kõike tehnoloogiaga teha saab?

Jah. Isegi mina või keegi minu positsioonil ei oleks poolteist aastat tagasi seda teha saanud ilma mõne underground-arvutiteadlase abita, kelle käsutada on kümneid tuhandeid naelu maksev GPU võimsus. Oleksime seda teinud närvivõrgu programmeerimise (neural network programming) abil. Kaks nädalat tagasi õpetasin seda oma Pallase õpilastele!

Enne kui Adobe After Effectsiga välja tuli, olid visuaalsed efektid suurte Hollywoodi stuudiote pärusmaa. Tänu After Effectsile on sõltumatutel filmitegijatel ja entusiastidel võimalik viia oma töö täiesti uuele tasemele.

Väga vähesed inimesed said filmi teha, sest selleks oli vaja tehnikat ja montaažiseadmeid. Digitaalne video – ja just sellepärast ma sellega tegelema hakkasin – muutis selle kättesaadavaks. Mis puudutab videograafikat, siis tänu Adobe After Effectsile saame kõik sellega tegeleda. Ja ma arvan, et loov tehisintellekt liigub samasse suunda. Lapsed hakkavad koolis loomingulise tehisintellekti põhiteadmisi omanda. Kõik juhtub väga kiiresti.

Niipea, kui hakkad tehnoloogiaga eksperimenteerima, nihutatakse väravapostide asukohta. Kunstnikel ei õnnestu kunagi tehnoloogia potentsiaali tõeliselt välja selgitada, sest see liigub pidevalt eest.
Chris Hales, meediakunstnik

Meedia on neljas võim. Vaadates, kui lõhestunud on täna demokraatlikud riigid, on asjakohane küsida – kuidas saaks meedia aidata ravida haavu ja ületada takistusi, mis praegu tunduvad ületamatud?

See on hea küsimus. Ma ei ole kindel, et olen õige inimene sellele täielikult vastama. Ilmselt mõtlen meediast rääkides sellest teises võtmes. Minu jaoks on meedia pigem tööriist või tehnoloogia, mitte kommunikatsioonivahend.

Ütleksin, et enesekesksuse idee, teisisõnu meediaprojektide tegemine, mis viitavad meediale endale ja kasutavad seda teemana, on olnud üsna tavaline. Näiteks oli see olulisel kohal eksperimentaalsetes filmides, eriti 1960. aastatel. Mis on film? Film on rida fotosid tselluloosist lindil. Eksperimentaalses filmis olid olulised liikumised, mis ülistasid või paljastasid seda demüstifitseerivat efekti. Eksperimentaalne film uurib iseennast, see ei uuri näiteks ühiskonda. Arvan, et see meedia, millest sina räägid, uurib rohkem ühiskonda.

Tunned praegu huvi kohandatud filmide vastu, mis kasutavad vaataja andmeid ja põimivad need humoorikalt lühifilmi, võimaldades igale kasutajale personaalset kogemust. Kas isikupärastatud Hollywoodi hittfilmid on järgmine suur asi?

See on väga hea küsimus, sest interaktiivne film on tõesti olnud minu kinnisidee ja võiks öelda, et mu tõeline eriala. Mitte ainult selle tegemine, vaid ma ka uurisin ajalugu ja vaatasin, kuidas see on arenenud. Algus ulatub 60ndatesse ja esimene toimiv süsteem pärineb 1967. aastast.

Põhiküsimus on alati olnud: kas me saame sellega raha teenida? Paljud üsna suure rahastusega projektid on seda proovinud ja on tulnud üks või kaks päris õnnestunud näidet, aga sellest pole midagi edasi arenenud.

Tõenäoliselt kõige uuem näide on Netflixi projekt “Black Mirror's Bandersnatch”. Selle asemel, et valida Netflixi liideses, millist filmi või seriaali vaadata, saab päriselt filmi sees mõned valikud teha. Struktuur ja narratiivi hargnemine on täpselt sama, nagu 1967. aastal, ainult tehnoloogia erineb.

Aastate jooksul olen jõudnud arvamusele, et kui publik on tulnud kinno või otsustanud Netflixi kuutasu maksta, on põhjus selles, et nad tahavad näha lugu, mida jutustab ja lavastab filmimeeskond, sealhulgas režissöör. Nad ei ole eriti huvitatud ringi lollitamisest ja katsetamisest... Korra võib seda proovida ja esimesel korral sellest pisut rõõmu tunda, aga ma ei usu, et see on püsivalt elujõuline stsenaarium.

Võib-olla võiksid produktsioonifirmad sedalaadi tehnoloogiaid kasutada turunduskampaaniates, pakkudes kinopublikule võimalust olla osaliselt peaosas, näiteks filmitreileris, mida saab sotsiaalmeedias jagada?

Sellest konkreetsest nišist leiab üsna hiljutisi näiteid. Võib-olla oled neid YouTube'is näinud – publik teeb midagi ning kaamerad filmivad seda ja inimesed saavad enne põhifilmi veidi lõbutseda ja lõõgastuda. Nii et üht-teist on proovitud. Ütleksin, et see toimib väiksemal skaalal, aga mitte 1–2 tunnise filmi kujul.

Kasutasin hiljaaegu mõningaid sinu mainitud võtteid, näiteks tehisintellekti abil näo asendamist. Ent asi on selles, et me naerame selle üle korra või kaks ja liigume siis edasi järgmise asja juurde. Üritasin sellele anda toekamat vormi. Minu puhul on tulemuseks korraliku kvaliteediga 10-minutiline film, milles vaataja on erineval moel sees.

Mul võttis omajagu aega, et läbi mõelda, kuidas seda kasutades luua midagi enamat kui pelk idee laiendus. Siinkohal tuli startup-mõtteviis kasuks. Sa võid teha prototüübi olemata päris kindel, mida sellega teha. Seda katsetades ja potentsiaalsetele investoritele või klientidele esitledes ei räägi sa pelgalt kontseptsioonist, vaid töötavast süsteemist, mida saad näidata ja mille kohta võib-olla tagasisidet saada. Minu jaoks on alati oluline jõuda töötava lahenduseni ‒ ükskõik kui kohmakani ‒, mis teeks seda, mida soovin, ja võimaldaks teistel ideed kogeda.

Kas sinu arvates võiksime ka näha VR-i rakendamist kohandatud meedia- ja filmiprojektides? Iga vaataja paneb isikliku VR-komplekti pähe ja saab ainulaadse kogemuse andmete põhjal, mis tema kohta käivad?

Jah, see on hea mõte. Kui sa sellist ideed paberil kirjeldaksid, nõuaks see üsna palju tehnikat, võrku ühendatud VR-peakomplekte jne. Kui oleksid võimeline näitama toimivat süsteemi, kus on palju asju läbi mõeldud, võiksid pääseda peakomplektide tarnija või tootja juurde ja öelda: "Hei, mul on suurepärane idee, kuidas teie toodet järgmisel messil kasutada, me paneme need kuuele inimesele pähe". Siis on sul midagi, mis suuna kätte näitab.

Inimene-masin liidese disainis kasutame terminit “look and feel” ‒ "väljanägemine ja sisu". Ehk sul oleks juba asi, mille väljanägemine ja sisu näitaksid selle kasutusvõimalusi.

Kuuleme palju negatiivseid lugusid sellest, kuidas uus meedia hävitab meie vaimset tervist. Kui me nihutame fookust halvalt heale, siis mis on olnud kõige olulisem positiivne muutus või mõju, mida uus meedia on ühiskonna jaoks kaasa toonud?

Üks asi, millest ma ka augustis sTARTUp Day'l räägin, on see, et sa töötad alati kas teistega koos või üksi. Mina olen alati töötanud üksi, sest olen aastate jooksul kogenud, et teised inimesed veavad sind alati ühel või teisel moel alt.

Suurim positiivne muutus on olnud asjaolu, et internet hõlbustab kõike ja probleemi korral ei pea enam kulutama kuud aega selle lahendamisele. Ma räägin peamiselt tehnilisest probleemist, sest üritan alati kasutada olemasolevat tehnoloogiat. Ma ei ole tehnoloogianohik, vaid sarnaselt teistele üritan lihtsalt end sellest läbi närida, ja koos sõber internetiga pole ma selles üksi.

Minu karjääri alguses oli tehnoloogia kallis ja polnud võimalik endale lubada tehnoloogiat, mis ei töötanud korralikult. Nüüd tuleb ilmselt paar korda nädalas mu teele mõni takistus. Siis toksin lihtsalt otsingusse "Kuidas...", isegi väga konkreetsete küsimuste puhul, ja mõistan kohe, et paljud inimesed on juba sama või väga sarnase küsimuse postitanud. Mõistad, et sa ei ole idioot ega tee midagi täiesti rumalat, sest teistel on sama probleem.

Faktid

Chris Hales näitab oma interaktiivseid filme 27. augustil sTARTUp Day ärifestivalil Tartus.

Väga harvadel juhtudel olen ainus inimene, kellel on selline küsimus. Paljud inimesed naudivad neid foorumeid ja tahavad teisi inimesi aidata. See, et lahked ja avatud inimesed tahavad oma teadmisi mitteärilistel põhjustel jagada, annab mulle usku sellesse, et eksisteerib palju toredaid inimesi, kes on helded oma aja ja oskusteabega. Hakkad end tundma osana kogukonnast, kes kõik üritavad asjast aru saada.

Mainisid inimene-arvuti liidest. Mis saab olema järgmine suur hüpe selles vallas?

Olen uurinud kõikvõimalikke liideselahendusi, millega töötada mittelineaarsetes narratiivides. Mulle näib, et viimane trend on biosensorid ‒ kantavad seadmed, mis jälgivad inimese tervist, selleks et kasutada neid andmeid suhtlusvahendina. Seda kutsutakse passiivseks lähenemiseks. Inimene ei otsusta ise, et teeb ühe või teise valiku, vaid valik tekib biosensorite kaudu.

Üks väga huvitav tehnoloogia on aju-arvuti liides. Varem olid need teaduslaborites, kus sul oli 50 või 60 elektroodi kummalise mütsi peal. Praegu on mõni neist vaid üksik elektrood ja olen neid õpilastega Pallases kolm või neli aastat liidestena kasutanud. Ma ei ütleks, et nad annavad suurepäraseid andmeid, aga nad töötavad ja nendega on võimalik eksperimenteerida. Neid on ka vererõhu, naha juhtivuse ja muu jaoks. Ehk siis arvan, et passiivne interaktsioon arvuti ja inimese vahel, mis on ka natuke rohkem käed-vaba.

Mis sinu jaoks õpetamise juures kõige põnevam on?

Parim osa õpetamisest on võimalus anda edasi midagi, mida olen ise kasutanud, õppinud ning pean väärtuslikuks, ja saada õpilastelt entusiastlik ja positiivne reaktsioon. Selliste asjade õpetamine tähendab, et sul pole kindlat õppekava nagu näiteks Šotimaa ajaloo puhul, vaid see muutub kogu aeg. Võin öelda, et ma ei ole kunagi õpetanud kahte ühesugust kursust. Alati on midagi uut, mida olen vahepeal õppinud või kasutanud, ja tahan teistele edasi anda.

Minu arvates see, et saad end õpetajana koguaeg uuesti leiutada ja avastada, on väga hea viis enda entusiasmi säilitamiseks. Sa ei õpeta kunagi sama asja kaks korda. Kõik toredad ja säravad Eesti tudengid on samuti olnud inspiratsiooniks.

Mis on olnud kõige põnevam projekt, milles sa osalenud oled? Mis selle sinu jaoks eriliseks tegi?

Esimene interaktiivne film 1967. aastast, mida enne mainisin, oli ära unustatud. Selle Prahas sündinud filmi nimi oli "Kinoautomat". Kasutasin väikest uuringutoetus, et otsida üles veel elus olevad autorid ja panin originaalmaterjalist kokku erinevate hargnemise võimalustega interaktiivse DVD. Seda näidati Londonis Riiklikus filmiteatris ja ma olin päris uhke selle üle.

Ütleksin ka, et doktoriõppe programmi kaaskoostamine ja käivitamine Lätis on olnud kõige põnevam ja rahuldustpakkuvam projekt. Algselt oli eriala nimi uus meediakunst, nüüd meediakunst ja loovtehnoloogiad. Sellist programmi ei olnud varem ja mind toodi programmi kirjutama, aga polnud kedagi, kes seda õpetaks.

Viimase seitsme aasta jooksul olen koostanud terve akadeemilise programmi ja loonud ka suurema osa sisust. See on väga altruistlik projekt, kuid samal ajal, kui alustasime, oli see üks esimesi praktikapõhiseid doktoriprogramme Balti riikides – nüüd on need igal pool. Tunnen selle üle uhkust.

Kui päris aus olla, siis on pandeemia aeg, mil meie liikumine on olnud mõnevõrra piiratud, minu jaoks olnud väga produktiivne ja andnud mulle aega tehisintellekti kasutama hakata. Olen saanud selle abil teha projekte, mida loodetavasti näidata augustis sTARTUp Dayl – olen selle üle väga elevil.

FoundMe on 25.-27. augustil 2021. aastal toimuva ärifestivali sTARTUp Day ekslusiivne meediapartner. Meilt leiad parima valiku festivali ja selle kogukonnaga seotud lugudest.

...

Ole kursis Eesti start-up'ide uudistega – telli FoundME iganädalane uudiskiri SIIT!

Uudiskiri
Privaatsustingimused
Signe Sillasoo
foundME.io tegevtoimetaja
Telefon: +372 55547426
AS Äripäev
Vana-Lõuna 39/1, 19094 Tallinn
Telefon: +372 667 0111
42e2f1c-09.11.21-14:52